Stop overthinking. Whatever happens, happens.

Oi jah ,tänane postitus selline teistsugune.Jälle ma olen tartus ,nagu seda on nimetatud heade mõtetega linnaks ,ise küll nii ei arva.Oma sünnilinnas on küll päris palju halba juhtunud,ei oskagi enam olla siin.Okei ,ega kõik nii hull pole ,aga on ikka masendus ,õnneks tulevad inimesed eestisse tagasi.
Ma kardan tegelikult isegi järgmist esmaspäeva ,võib jälle ühte inimest näha ,võib juhtuda ,et vana arm ei roosteta.Jälle see kapriis ja auras käimine .
Ma mõtlen alati üle ,sellest ma ei saa vist kunagi lahti.Ja see usa inimesega vestlus kaob ka igaveseks,ükskõik ,kui palju ma pingutaksin ,tulemus on 0.Peab edasi liikuma , ma tahaks ,et ma oleks rohkem enesekindel .
Mulle peaks mingi elektišoki tegema ,kui hakkan ,kellegagi  öösel rääkima.

Peale selle negatiivsuse on tegelikult mu ümber hästi toredaid inimesi ,naljakas mõelda ,aga need on peamiselt Pärnust ,peale sõudjate on seal 2 toredat sõpsu ,kellega nii palju huumorit + mu arukas kokk ja muidugi veel  nüüdseks mõned tuttavad mai tänavalt.
Naljakas mõelda ,aga ma olen pärnust saanud tuttavaks vähemalt 12 inimesega ,kelledega suhtlen üsna tihti ja saan olla nagu mina .Vahel joon ,vahel ajan lolli juttu ja väga palju räägin.
Pärnus tunnen ennast õnnelikuna ,naljakas ,kas pole,kuidas üks linn suudab sind muuta võimidagi sellist?
Olen vist ainuke inimene ,kes ootab septembrit ,see uus elu saab alguse ,ma tahan juba sinna kolledzisse minna ja ikka tööd ka teha.
Oijah töö on väsitav ,vormiriided on nõmedad ,aga töökaaslased on toredad ja need venepoisid töölt ,mmmmm ,ma sulan seal :):):)
Ainuke probleeem ongi selles ,et pean selle negatiivsusest lahti saama.
K.